Tegu siis Mazda 121-ga. Tehase andmetel 54 KW ja aastast 1994.
Kunagi sõitsin sellega mingiaeg, siis jäi 3 aastaks seisma. Nüüd tekkis vajadus teise auto järele ja saigi jälle auto ellu äratatud.
See elluäratamine ei olnud just kõige kergemate killast. Algul proovisin müüa seda isendit, siis aga avastati, et plokikaan laseb läbi. Müües oleks pidanud peaaegu tasuta loobuma autost, sellest tekkiski mõte see auto enda jaoks korda teha. Uurisin siit foorumist, kust saaks uue mootori ja Tomkulibin ulatas oma abistava käe. Sain talt plank mootori, enda moto pealt pidin kõik asjad sellele ümber tõstma(genekas, starter, kolled, juhtmestik, käigukast jne.)
Imekombel õnnestus esmakäivitusel mootor tööle saada. Selgus aga kurb tõsiasi, et hooratta simmer laseb õli läbi. Kui lähitulevikus pidama ei jää, siis peab korra veelkord mootori maha tõstma, sest ei kujuta ette, kuidas muidu oleks reaalne käigukast küljest ära saada. Hetkel sõidan tilkuvana edasi, üldse pole tahtmist seda simmerit vahetama hakata. Tuleb mainida, et sellist tööd tegin esimest korda.
Siis hakkasin piduritega jändama. Esimeste piduriklotside vahetus ja toimima saamine oli naljamäng, võrreldes tagumistega. Peale esimest õhutamist läks üks tagumine piduritoru katki. Peale toru parandust ja uuesti õhutamise käigus läks nüüd teine tagumine toru. Lõppkokkuvõttes tehti autoparanduses ikka pidurid veelkord üle, kuna võtsin piduri voolikud tagant ära. Ei teadnud, et need leevendavad toru vibreerimist.
Sellega polnud seiklused veel lõppenud.
Tagasillale keevitati tugevdus talad ja peale seda protseduuri sain lõpuks ülevaatuse tehtud.
Hetke pildid, selles seisus, mis teeb loodus 3 aastaga, kui auto seisab. Lähiajal plaan poleerimine ette võtta. Saaks auto ühte tooni. Hetkel pool valge, pool punane.
Tuleviku plaanid: Lihtsalt kulgeda ja teostada hädapäraseid remont töid. Tundub, et sellise vana auto puhul neid ikka jagub. Mingit tuuningut ei tule, kuna selleks tarbeks olemas teine auto, mis võtab enamus rahast ja rohkemgi veel
