Tegu on Eesti ajalooga Mazda 6 2.3 GT-ga, millel 6-käiguline manuaalkäigukast küljes. Ostetud sai ta 2020. aasta detsembris.
Loomulikult on tegu esiveolisega, kuna pärast facelifti ei pakutud enam tavalisele kuuele nelikveolist varianti, seda sai ainult MPSiga.
Kuna aga tegu on esimese autoga, siis ei olnud eriti mõistlik võtta MPS-i. (mitte, et mul selleks raha oleks)
Allolevatelt piltidelt jääb aga nägemata detail, et auto ei ole mitte must, vaid hoopis Radiant Ebony Metallic. (28W tehase kood) Pole täpselt aru saanud siiamaani, millest see end kujutab. On lillat, on punast, on musta. Ütleme nii, et värv sõltub suuresti ilmast.
Projekt esineb selle näol, et autot tuleb pisut korrastada. See väljendub selles, et
- - Katalüsaator on läbi, tuleb mingisugune teine leida.
- Paremal tiivakaarel roosteplekk (ilmselt laseb täita.. lootuses, et peab 3-4 aastat vastu)
Lisaks sellele on soov paar kosmeetilist (kuid suhtkoht lihtsat) muudatust teha.
Nendeks on:
- - Madaldusvedrud
- Ducktail/Lipspoiler (pole veel kindel, kas hakkab sellega jändama.)
- Ilusamad veljed
- Sportpütid
Eelmiste omanike poolt oli igasugust jama selle autoga kokku keeratud. Peale oli topitud vigane (Hiina) navi ja vigane makk, mis said hiljuti varuosadeks müüdud.
Lisaks sellele on tuled ühendatud nii, et parktuled ja udutuled põlevad koos (LED udutuledes ka veel) ja kui tekib soov lähitulesid kasutada, tuleb selleks "udutuled" sisse lülitada. Ehk lihtsamalt öeldes, lähituled on ümber ühendatud udutulede lülitisse. Mind see väga ei häiri ja kohati meeldib nii isegi rohkem.
Väike jutt siis sellest, miks just GG, mitte mingi odav tagaveoline bemm, millega sellise ilmaga palju huvitavam sõita oleks.
Põhjus on lihtne, like father, like son.
Isa käsutuses oli sama aasta 2.0 automaatkäigukastiga GY, mis oli ka esimene auto, millega ma sõitma õppisin. Nüüdseks on see auto sodiks sõidetud ja enam ei sõida ta kuhugi.
Ehk, pisut sentimentaalne väärtus sellel spetsiifilisel generatsioonil minu jaoks.