Esimesest detsembrist alates on väärikasse ikka jõudnud auto seisnud jõude. Puudub vajadus teda hetkel ekspluateerida. Maapinnale, punase iluduse alla on laotatud tükk koormakatet, et põhi paremini säiliks. Pühin aeg ajalt ka lume maha. Jaanuari keskel hakkas mind huvitama aku seisukord. See oli kapoti alla kenasti kuubikuks külmunud, kuid lõhki polnud märganud veel minna. Otsisin välja vajalikud tarvikud, pumpasin täis tühjaks vajuma hakanud esirehvid. Seejärel ühendasin Mazda aku kaablite abil Chrysleri nimelise jõujaamaga. Peale kahte sigaretti keerasin süütevõtit. Starter vedas, kuid auto ei ilmutamud erilist käivitumissoovi. Gaasipedaaliga mängides õnnestus mingi aja pärast siiski mootor elule meelitada. Et rehvid ühte asendisse ära ei sureks tegin temaga pisikese tiiru. Muidugi alles peale seda, kui aknad olid lahti sulanud ja autot täitis soe õhk. Olin piduritega aktiivne, pöörasin tähelepanu ka käsipiduri kasutamisele. Kõik ikka parema säilimise huvides. Tundub, et selliseid pole laias maailmas väga palju järele jäänud. Auto omaniku edasistest plaanidest seoses kõnealuse objektiga ei ole küll midagi täpsemat teada. Oleme põgusalt seda teemat käsitlenud, üldine suund näikse olevat suviste pühapäeva õhtute liikur. Minu arust sobib see roll paremini, kui igapäevane kasutamine. Fotojäädvustusi ka talvisest olemisest.