seda ma arvasin...
no eks ma panen siis oma suure kurva saaga siia kirja.
sellega ma teenin siis ilmselt Aasta Luuseri tiitli. Tegelikult vist isegi Kahe Aasta Luuseri tiitel oleks paslikum.
Algas see kõik siis ühel ilusal 2008.a maikuu päeval, kui läks jälle töökoha vahetuseks ning MX6 hakkas remonti tahtma.
Vanemad arvasid siis, et milleks mulle liising, et annavad raha juurde ja vaatame midagi kobedamat ja papa oli selle vastu, et liisingut võtta.
Noh, mõeldud, tehtud. Auto läks siis võõrasisa nimele. Ise salamisi mõtlesin, et kunagi see hästi küll ei lõpe...
aasta 2009. Majanduslangus minu peres. Jaanuari alguses hakkasid tekkima lahkhelid, et ma ei saanud üldse rahu, ükskõik kuhu läksin, koguaeg helistati ja küsiti, et kas autoga on ikka kõik korras ja plaplapla.. Noh, nagu tavaliselt politseiriigis ikka. Viskas kopa ette, tülitsesime veidi, ostsin omale BMW.
Nii, jaanuari lõpus, kohe peale bemmi ostu, sain jälle tööraamatu pihku ning pidin loobuma ka üürikast ja kolisin koju tagasi. istmikku. Elu suurim viga.
"Nii kaua kuni sinu jalad nüüd minu laua all on, teed nii nagu mina tahan!"
Mina kui tavapärane mässaja, vihkan sellist aheldamist, aga no mis sa hing ihaldad, nii kaua kuni tema sinu arveid maksab, tuleb ära kannatada.
NOh. LÄks siis natuke aega edasi, arvati, et ma võiks bemmi ikka maha müüa, et tehku ma Mazda jälle korda (oli vahepeal 2.5kuud seisnud) ja hakaku ma sellega sõitma, et papaa ei sallinud, et tema vara seisab ja laguneb. Sellest sai siis järgmine tüli. Oh neid kordi, kus ma võtmeid lauale pildusin. Ja lõpuks selle mõru pilli alla neelasin, sest liikuda oli vaja.
Bemmi ära müümine oli elu suurim viga. Ma teadsin, et ma hakkan seda hetke väga kahetsema.
Nii, ja nüüd jõuame siis eilsesse päeva.
Papaa, kes puhkusele jäi. Mõtles, et on ülilahe ennast lõviks juua. Lülitas telefoni välja ning terve päev möödus teadmatuses.
Õhtul tuli siis koju, sigalakku täis. Lubas mind, kui suurimat kaani, laiaks lüüa nagu lutika. Ema ei saand ka suud kinni ja papa pani jooksuga trepist alla.. Mina järgi ja ema minu järgi.. ema kahjuks libastus ja kukkus trepist alla. Murdis jala, hetkel nüüd minust paar meetrit eemal voodis, kargud kõrval. Mul on nii kahju..
Jooksin siis sellele joodikunärule järgi, haarasin jopest et teda tuppa tagasi kamandada, selle asemel sain maitsta mullatööd näinud mehe kätt. Pool nägu siiani sinine.
Ja eks siis sai mööda Ropka linnaosa teda taga ajada. Kuni siis Härra kell 11 tagasi laekus. Räuskas, lärmas.. võttis auto võtmed ja murdis need minu silme all pooleks. Pult jäi terveks, et peale jaani, kui ma metsast tagasi olen, saan autost oma asjad ära korjata ja ärgu ta lootkugi, et ma talle midagi jätan.
Nüüd siis on auto nukralt maja ees, ilmselt läheb ikka müüki, tuleb uus võti teha, need poolikud on õnneks viisakad. Saab uue treida küll. Aga jamh, juba põhimõtte pärast ma selle auto rooli enam kunagi ei istu.
Siit loo moraal - kui vanemad pakuvad abi, siis võib lõppeda see sellega, et enda elu kaob täielikult. Muidugi jah, kõigil on ka sitaks normaalsemad vanemad, kui minul. Totaalselt kahju oli emast, keda oleksin tahtnud traumakasse viia.. Sain seda alles täna teha, kui täditütar autot laenas, niiet paar päeva kulgen uue Opeliga.
Oehh. Võtab pisara silma, aga mis teha. Kuniks pole püsivat tööd, ei saa ma enda suhtes midagi ette võtta. Võlad on võõra omad ja nõuavad maksmist ning enda kõhu arvelt tuleb seda teha.
Ei anna pead, et järgmiseks autoks Mazda on, kuna eelarve on väga piiratud, siis selle eest saab pigem vana bemmi või Lada. Elame näeme.
Siia jään ma ikka hängima ja teiste ilusaid maazusid kiitma.