Muidu kõik tibens, aga ARKi eksami kohta räägiti õudusunenägusid. Ja parajasti sai load siis tehtud, kui kõige pikemad järjekorrad olid. Juba teooriaeksamile oli kuu aega järksu. Läksin siis mina kohale, öeldi, järgmine teisipäev (parasjagu oli neljapäev). Olin õnnelik, et kaua ootama ei pea.
Kuna mul teooria oli superselge, siis läksin eksamile, 4 minutiga oli lahendatud ning kui siis püsti tõusin, vaatasid kõik mind imelike nägudega, et mis asja, sa üldse ei osanud väää?
1 viga, pääsesin edukalt, ja siis ütles tädi: nüüd on kaks varianti, kas 16 sept(tol hetkel oli 14 aug.) või homme hommikul kell 10, valisin siis järgmise hommiku (ise jälle õnnelik, et niimoodi joppas).
Järgmine hommik olin kenasti ARKis platsis, ise pabistasin. Lubati õudsat ilma ka (vihma), aga võta näpust, 26 kraadi ja päike.
Sai siis autosse istutud ja eksaminaator küsib, kuidas siis sõiduga lood on. Mina seepeale, et hästi, aga kuna täna olen närvis, siis ... Ja tema vahele, siis veel paremini? Mina ütlesin jah. Tema taaskord: siis on ju nagu ehitajatel, alati on hästi.
Siis mainis ta, et linnas on 50 ja maanteel 90 ja mitte alla selle ning et soovib näha külgboksi ja kaldteed, mille ma arki platsil ära sooritasin.
Sai siis kihutama mindud, silmad pingsalt spidol, sest armastasin kiiremini sõita. TTÜ ees vuhises mööda must Audi allroad ning järgmisel hetkel silmanurgast nägin, et mina vurasin juba audist mööda ning siis tõstsin silmad teele ja oi kurat, punane tuli, pidur põhja... aga pidama sain
.
Siis jätkus sõit mööda ehitajate teed kuni tammsaare ristini, kus ma selle 1.6 golfi suutsin välja suretada (olin harjunud suuremate mootoritega). Jutu jätkuks küsisin, et kuidas selle väljasuretamisega on, tema vastu: sina sõida.
Kuna aga toimus valgusfoori tagant liikumine vasakule (sõidurajad-sõidusuunad) ja mina ei näidanud suunatuld lootes, et ta ei märganud seda, kuid eksisin...
Lisaks sõitsin pikalt valge joone peal, mille peale ta ütles, et joone peal ei sõida.
Järgmiseks oli Haabersti ring ning sealt edasi mööda paldiski mnt keila poole. Õismäel ühe maja ees pidin külgboksima, mille tarvis ma ka parempoolse peegli maha sättisin ning uuesti sõitmahakates unustasin selle tagasi sättid
. Sõiduajal vaatasin korraks peeglisse ja minu üllatuseks see näitas ainult maha, hakkasin siis sättima ja tema küsib, poiss, mis teed. Mina vastu, et sätin peeglit. Kus sa seda tegema pidid? No seal parklas, aga ma unustasin, ma tavaliselt nii ei tee.
Sõit jätkus kuni tuli 90 ala enne Laagrisse pööramist ning seal palus ta mul sooritada tagasipöörde. Edasi jätkus sõit nõmme poole, kus on 90 ala, aga ühtki märki pole (v.a. linnalõpu märk paldiski mnt-l) ja mina venisin seal 50-ga. Tema küsib kelmikalt: mis kiirus siin on? Mina panin lapatsi põhja ja ütlesin: 90, kaks sekundit hiljem lasin pedaali lahti ja ütlesin: EI, siis on siiski 50. 300m pärast paistis linna alguse märk: poiss, mis see märk tähendab? Mina seepeale: no siit hakkab 50, eelnevalt siiski oli 90.
Ja siis läks sõit juba ARKi, teadsin, et olen läbi kukkunud ja et peab uuesti selle tee jalgealla võtma.
ARKi ees ta mind parkimisega peetima ei hakanud ja lubas edaspidi vahesse sõita.
Ja siis järgnes vestlus. Noh, mis need vead sul ka siis olid? Mina: no suretasin välja korra, no suunatuld ei näidanud korra (tema: jah, nii oli), ja siis sõitsin mööda joont, ja noh siis see peegli asi ja lõpuks see 50-ga sõitmine. Tema: just nii see oli, AGA ME PARANDAME NEED JU ÄRA! Peale seda lauset olin kindel, et nojah, eks me siis kohtume taas. Ning järgnes lause: AGA, ma annan sulle täna load. Sel hetkel olin tõesti õnnelik. Tema: pisivead ju olid, aga sa sõitsid siiski kindlalt ja ma ei tundnud mingit ohtu.
Ja nii sain mina load. Lugu juhtus aasta tagasi 14. augustil.
Kui ma ei eksi, siis masina number oli 657, soovitan seda eksaminaatorit. Kindel on see, et ta sind maanteele viib!!!