Mazda MX-5 NA, 1.6l, 1998. a - SanderSt
Postitatud: 22 Okt 2016, 10:01
Tere kõigile!
Tekitan siia tutvustuse oma punamütsikesest. Hoiatan ette, et jutt on võrdlemisi pikk, kuna auto ostmisega kaasnes tohutult emotsioone (kellele see huvi ei paku, kerige kogu järgmine lõik edasi ).
Soetasin auto Saksamaalt 2014. aasta mais (1,6-liitrine, läbisõit 195 000 km, heas seisukorras, välja arvatud roostes küljekarbid). Olin juba mõnda aega otsinud igapäevaliikuri (tollal 2000. a Audi A6 Avant 2.5TDi ehk nn Hitleri kättemaks) kõrvale mingit lõbusamat projektiautot. Kaalukausil olid mitmed variandid, aga lõpuks otsustasin MX-5 kasuks. Otsisin sobivat kandidaati umbes pool aastat nii Eestist, Soomest, Saksamaalt kui USAst kuni lõpuks saksa keelt valdava onu abiga leidsin sobiva. 5 min peale kuulutuse leidmist oli onu telefoni teel auto kohta natuke infot saanud ja "ära ostnud" - juba tekkisid kujutelmad, et "oo, saan lausa sel suvel sellega ringi põrutada". Kujutelmadele andis hoogu juurde veel see, et õnneliku juhuse läbi oli just selsamal hetkel auto lähipiirkonnas Eesti poole tagasi liikumas treiler, millel oli puhtjuhuslikult üks vaba koht. Mõeldud, tehtud - auto soetatud ja treilerile vinnatud ("hah, saan ehk juba juuni algul autoga sõitma hakata" olid peas kerkivad mõtted). Ei läinud siiski nii õnnelikult - auto Saksamaalt Eestisse toimetamisega läks oodatust kaks nädalat kauem (kaks nädalat ootamist sai muidugi edukalt sisustada foorumites ringi tuhlamise ja modification listi koostamisega). Niipea kui auto Eestisse kohale jõudis, läksin kiirelt Maanteeametisse autot registreerima. Seal muidugi selgus, et autol puudub riiklik tüübikinnitus ning selle tegemiseks läheb aega kuni 30 päeva - juhhei! Ega siis muud midagi, jäin pingsalt ootama ja lootma, et ehk saab kiiremini tehtud. Õnneks sain sel ajal lasta läbiroostetanud ja põlve otsas "katusepleki jääkidega" keevitatud küljekarbid korda teha ja mõned mõlgid välja tõmmata. Umbes poolteist kuud hiljem sai auto siiski registreeritud ja täiesti sõiduvalmis. Eks kõik teised kabriode või MX-5te omanikud teavad, kuivõrd palju rõõmu see väike auto tekitab - ilmselt nii mitmedki tee peal vastu tulnud juhid vaatasid üllatunud nägudega mööduvat pisikest punast katuseta autot, mille roolis istub imelik tüüp, kel suunurgad kõrvuni lõhki sellest, et nägu peas peeretab.
Kuna olen võrdlemisi mehaanikavõõras inimene, siis lootsin, et MX-5 kallal nokitsedes õpin auto anatoomiat lähemalt tundma. Siiani on see õnnestunud - autol suuremaid probleeme ja tõrkeid õnneks polnud, aga sugulaste-sõprade abiga olen autot natuke korralikumaks ja talvekindlamaks teinud.
Nagu arvata on, olen autoga siiani väga rahul (lumelaudasid ja mööblit enam sellega väga edukalt kahjuks ei vea, aga iga sõit on puhas rõõm).
Mõned pildid autost:
Esimene sõit
Hilisemad pildid
Nokitsemist on auto kallal veel palju (katus välja vahetada, vedrustust vahetada, mõned väiksemad värvitööd, istmed korda, jne), aga lähema(te) aasta(te) jooksul plaanin need kõik ka ära teha.
Tekitan siia tutvustuse oma punamütsikesest. Hoiatan ette, et jutt on võrdlemisi pikk, kuna auto ostmisega kaasnes tohutult emotsioone (kellele see huvi ei paku, kerige kogu järgmine lõik edasi ).
Soetasin auto Saksamaalt 2014. aasta mais (1,6-liitrine, läbisõit 195 000 km, heas seisukorras, välja arvatud roostes küljekarbid). Olin juba mõnda aega otsinud igapäevaliikuri (tollal 2000. a Audi A6 Avant 2.5TDi ehk nn Hitleri kättemaks) kõrvale mingit lõbusamat projektiautot. Kaalukausil olid mitmed variandid, aga lõpuks otsustasin MX-5 kasuks. Otsisin sobivat kandidaati umbes pool aastat nii Eestist, Soomest, Saksamaalt kui USAst kuni lõpuks saksa keelt valdava onu abiga leidsin sobiva. 5 min peale kuulutuse leidmist oli onu telefoni teel auto kohta natuke infot saanud ja "ära ostnud" - juba tekkisid kujutelmad, et "oo, saan lausa sel suvel sellega ringi põrutada". Kujutelmadele andis hoogu juurde veel see, et õnneliku juhuse läbi oli just selsamal hetkel auto lähipiirkonnas Eesti poole tagasi liikumas treiler, millel oli puhtjuhuslikult üks vaba koht. Mõeldud, tehtud - auto soetatud ja treilerile vinnatud ("hah, saan ehk juba juuni algul autoga sõitma hakata" olid peas kerkivad mõtted). Ei läinud siiski nii õnnelikult - auto Saksamaalt Eestisse toimetamisega läks oodatust kaks nädalat kauem (kaks nädalat ootamist sai muidugi edukalt sisustada foorumites ringi tuhlamise ja modification listi koostamisega). Niipea kui auto Eestisse kohale jõudis, läksin kiirelt Maanteeametisse autot registreerima. Seal muidugi selgus, et autol puudub riiklik tüübikinnitus ning selle tegemiseks läheb aega kuni 30 päeva - juhhei! Ega siis muud midagi, jäin pingsalt ootama ja lootma, et ehk saab kiiremini tehtud. Õnneks sain sel ajal lasta läbiroostetanud ja põlve otsas "katusepleki jääkidega" keevitatud küljekarbid korda teha ja mõned mõlgid välja tõmmata. Umbes poolteist kuud hiljem sai auto siiski registreeritud ja täiesti sõiduvalmis. Eks kõik teised kabriode või MX-5te omanikud teavad, kuivõrd palju rõõmu see väike auto tekitab - ilmselt nii mitmedki tee peal vastu tulnud juhid vaatasid üllatunud nägudega mööduvat pisikest punast katuseta autot, mille roolis istub imelik tüüp, kel suunurgad kõrvuni lõhki sellest, et nägu peas peeretab.
Kuna olen võrdlemisi mehaanikavõõras inimene, siis lootsin, et MX-5 kallal nokitsedes õpin auto anatoomiat lähemalt tundma. Siiani on see õnnestunud - autol suuremaid probleeme ja tõrkeid õnneks polnud, aga sugulaste-sõprade abiga olen autot natuke korralikumaks ja talvekindlamaks teinud.
Nagu arvata on, olen autoga siiani väga rahul (lumelaudasid ja mööblit enam sellega väga edukalt kahjuks ei vea, aga iga sõit on puhas rõõm).
Mõned pildid autost:
Esimene sõit
Hilisemad pildid
Nokitsemist on auto kallal veel palju (katus välja vahetada, vedrustust vahetada, mõned väiksemad värvitööd, istmed korda, jne), aga lähema(te) aasta(te) jooksul plaanin need kõik ka ära teha.