MUSTANG + MAZDA = PROBE
Ford Probe nägi ilmavalgust tänu Fordi ja Mazda firmade koostööle. Väljatöötlus toimus Jaapani autotootja
poolt Ameerika partneri tellimusel. Probet toodeti uues tehases, mis läks maksma 550 miljonit dollarit ja asus
Michigani osariigi Flat Rocki linnas koos MX6 ja Mazda 626 kupeega, milledega omas väga palju ühist.
Esmaesitlus toimus aastal 1979 ideeautona, millel oli väga head aerodünaamilised omadused. 1982 aastal
toimus USA-s hüppeline bensiinihinna tõus,
Sel ajal tegeles Fordi firma autoga, mis pidi olema Mustangi IV
põlvkond. Uus auto pidi tulema sujuva vormi ja väiksema kütusekuluga,
erinevalt suure janu ja kohmaka muskelauto Mustang III põlvkonna väljanägemisest.
Projekt sai koodnimeks:SN8 ja seda juhtis Barry Johnson.
1983a algul, et mitte ennast üle koormata, sõlmis Ford lepingu Mazda firmaga, milles oli Fordil 25%-line
osalus. Lepingu tagajärjel sai Johnson enda kätte 626-e platvormi, mille baasil ta kavatses uut autot ehitama
hakata. Kompaktne Mazda 626 esiveoline platvorm oli just see, mida Ford tol ajal otsis.
Uue auto eksterjööriga tegeles põhja-ameerika Fordi disainikeskuses Tosi Saito, kes alustas tööd 1982 aasta
suvel. Ta visandas mõned eskiisid Mustangist, millest arendajate meeskond valis välja need, mis nende
arusaama järgi kõige enam sobisid Fordile ja esitasid need kõrgemale juhtkonnale.
Mõned parimad said välja valitud ja Saito alustas tööd täismõõduliste makettide kallal. Selle töö lõpetades
otsustati lõplik variant.
1983a. septembris saadeti Hiroshimasse koos fiiberklaasist mudeliga 4 liikmeline vastutav stilistide meeskond-
Barry Dzhonson, Tosi Saito, insener- disainer ja sekretär lõpetamaks töö projekti kallal, mille nimeks oli
nüüd: ST16.
Kabinet 321 Mazda peakorteris sai koduks kodust eemal, kaug- ida keskuses Ford Mustangile.
Probleemid tekkisid kohe meeskonna Jaapanisse saabudes. Mazda juhtkond kiitis disaini heaks, Aga Ford hakkas
seda jõuliselt kritiseerima.Fordi juhtkonna arust eelnevalt väljatöödatud ja heakskiidetud disain on tootmise
ajaks juba vananenud.
Saito alustas viivitamatult muudatuste tegemist, et anda uuele Mustangile sportlikke jooni. Ford pikendas
töötluse ajagraafikuid- see oli ikkagi Mustangi IV-s põlvkond ja keegi ei tahtnud tulemuses pettuda.
Ford nõudis madalamat ninaosa, laugemat tuuleklaasi, kui see, mida kavatses Mazda konveierile saata. Fordi
nägemuses pidi ka tuuleklas enam sfäärilisem olema ja uste klaasid ilma raamideta. 1983a. detsembriks olid
Saito muudatused heaks kiidetud Fordi juhtkonna poolt Debronis ja esitatud Mazdale. Nüüd oli kord Mazda
inseneride kurvastuseks, vaatamata sellele kiideti disain heaks ja auto töödeldi muudatustele vastavaks.
Nüüd, kus kõik jõudsid ühisele nõusolekule, alustas Mazda keerulist protseduuri- originaalile vastavuse
kontrollimist. Ja siis tekkisid küsimused.
Üks küsimustest seisnes tootmise asukoha määramises. Mazda plaaneeris ehitada USA-sse oma tehast, aga Fordil
oli vaba valutehas Flet Rockis, Mitchiganis, mis asub 15 miili kaugusel peakorterist Debronis.
Peale pikaajalisi läbirääkimisi Mazda ostis selle tehase Fordilt ja tegi sellest lao, aga kõrvale ehitas
kaasaegse tehase. Selles tehases hakatakse tootma uut "Mustangit" ja tema konstruktsiooni teisikud Mazda MX-6
ja 626. Mustang, MX-6 ja 626 omasid sarnast sisikonda. Nad olid esiveolised, Mazda 2.2L 4 silindrilise
mootoriga, mis oli asetatud risti sõidusuunaga ja omas alumiiniumist ploki kaant. Iga silindri kohta oli
3 klappi hüdrokompensaatoritega, mis andis suurema hooldusvälba.
Mootri juhtimiseks oli elektroonilije juhtplokk, mis omas mitme punkti sissepritset.Baasvariandi mootoril oli
110 h/j 4700 rp/m ja väändemoment oli 176 N/m 3000 rp/m. GT versioonile paigaldati turbokompressor firmalt
MItsubishi/IHI, vahejahuti, detonatsiooni andur ja elektrooniline ülerõhu andur. Selliste muudatuste käigus
oli surve silindrites 9,3 Atm u 3000 rp/m juures, minimaalne oli alandatud kuni 7,3Atm. Tulemuseks oli mootori
võimsuseks 145h/j 4300rp/m ja soliidne väändemoment 227n/m 2000rp/m juures, mis kasvas 3500rp/m 258n/m
suuruseks. Koosluses: voolujoonelisus ja agresiivsed kere jooned, ei olnud uus Mustang sarnane eelnevate
mudelitega ja tõmbas tähelepanu. GL ja LX variandid ei olnud kaunistatud lisadega(tuulesuunajad, antitiivad,
karbilaiendid), omasid uskumatult väikest tuuletakistust- 0,308, samas GT variandil laiemate rehvidega,
õhuavadega esiosas ja spoileriga oli õhutakistuseks mõõdetud 0.312. Tolle aja kohta olid näitajad enam, kui
head. Õnnetuseks, kui jõudsid kuuldused uuest Mustangist avalikkuseni, tõusis suur kriitika laine. Põhjuseks
oli esivedu, jaapani pärand ja V8 puudumine.
FORD PROBE
Samal ajal hakkasid III põlvkonna Mustangi müüginumbrid suurenema ja V8 kütuseõgardlike mootorite probleem
polnud enam probleem. Bensiini hind langes ja Ford sai hulgaliselt negatiivseid teateid "tõeliste" Mustangite
kummardajatelt,oli sunnitud üle vaatama oma plaane seoses uue Mustangiga valgelt lehelt. Ford-Mazda sport
kupee, pretendeeriv Mustangi embleemile, nimetati ümber Probe-ks. Esimene Ford Probe esitleti publikule 1988a.
mais Chicago autoshow-l, kui 1989 aasta mudel. Vaatamata oma ilmselt sportlikule väljanägemisele, omas Probe
piisavalt lisasid rahuldamaks mugavuse ja luksuslikkuse kummardajaid. Lisade nimistus oli kondinsioneer,
püsikiiruse hoidja, kompuuter ja täis elektro pakett. GT standart variant oli varustatud ka kõikide rataste
ketaspiduritega ja pidurite blokeerumisvastase süsteemiga(lisana). Kui aga soovite automaatkäigukasti, siis
peaksite unustama turbokompressori ja valima GL ja LX mudelite vahel.
Nendel mudelitel oli pehmem vedrustus, rehvid kitsamad ja kere tagasihoidlikum- ilma laiendite ja antitiivata.
Võrreldes GL-i LX-ga oli viimane luksuslikum ja mõningate sarasustega GT-ga: enamate reguleerimisvõimalustega
istmed, roolisamba asendi muutmise võimalusega, elektriliselt peeglite asendi muutmisega ja kergmetallist
velgedega. Nagu ka GT, nii ka GL ja LX mudelitel oli erinevaid lisasid, mis suurendasid mugavust. Kui teil oli
vaja elektroonilist armatuurlauda, siis oli ainus variant LX.
Ford Probe sai endale tõsised konkurendid oma sektoris. Toyota Celica, Honda Prelude, Nissan 200SX ja Mazda
MX-6, aga näitas end tugeva konkurendina. Mitte vähemääravaks faktoriks konkurensis oli tema hind-
täisvarustuses Probe GL maksis 17 600 USD aastal 1988.
1990 aastal tehti kerge kere restailing, sammuti lisati uus mootor. LX mudelitele paigaldati nüüd populaarne
Fordi mootor. 3,oL, 24 klappi, V6, elektroonilise sissepritsega- nimega"Vulkan". Algselt projekteertud Yamaha
firmas, omas uusima põlvkonna mootori juhtimis süsteemi ECC-IV ja oli kasutusel sammuti mudelitel Taurus ja
Ranger. Loomulikult MX-6 ja 626-le neid mootoreid ei paigaldatud. Mootoril oli 140 h/j 4800rp/m juures ja
pöördemoment oli 217 n/m 3000rp/m juures. Kusjuures 80% pöördemoment saavutati juba 1000rp/m juures! 1992
aastal moderniseeriti antud mootorit ja saadi veel lisaks 5 h/j ja 7 n/m pöördemomenti. Samal aastal oli
teise põlvkonna Probe tegemine täies hoos. Seekord pani Ford tingimuseks projekteerimise algusest saati olla
tegemise juures.
Fordi ja mazda meeskonnad ühinesid taas, et teha täielik restailing ja 1993-ks aastaks esitleda järgmise
põlvkonna Probe. Ka seekord oli platvormiks Mazda. Seni kuni Ford nokitses välimuse ja interjööri kallal,
tegelesid Mazda meeskond mootori ja veermiku kallal.
Uus probe kasvas 5 cm pikemaks, 10 cm laiemaks ja kaalus kaotas 60 kilo.
Ford lõi imelise auto, ideaalse juhitavusega, püüdes vältida isiklikke vigu, mis olid tekkinud esimese
põlvkonna väljatöötamisega. Baasmudel sai Mazda mootori,2,oL 4 silindriga 16 klapiga millel oli 115h/j
5500rp/m ja 168 n/m 3500rp/m. GT mudel sai uue 24 klapiga V6 mootori Mahuga 2.5L. Seegi oli Mazda mootor.
Mootoril oli muutuva mahuga sisselaske kollektor, mida juhiti kompuutri poolt ja mitme punkti pritse süsteem.
Antud mootor tootis 164h/j 6000rp/m ja 211n/m 4000rp/m. Uut Probet esitleti avalikkusele 1992 aasta augustis.
Kui Ford 1994. aastal esitles(lõpuks ometi) uut Mustangit, hakkasid Probe müüginumbrid langema. Seepärast
otsustas Ford, et lõpetab probe tootmise 1996. aastal, kuid suutis vastupidada 1997. aastani.
Sellel viimasel Probe aastal püstitas Ford ebameeldiva rekordi, müüdud autode arv oli 32 505, mis oli halvim
näitaja kõikide Fordi mudelite kohta. 17. märtsil 1997. aastal teatas Ford ametlikult, et on lõpetatud
Probe, Thunderbird, Cougar ja Aerostar tootmine.
Vaatamata sellele otsustas Ford hiljem esimesed kolm mudelit uuendada.
Probe kolmas põlvkond pidi platvormiks saama Ford Contour ja Mercury Mystique. Baasmudeli mootor pidi olema
teise põlvkonna 4 silindriline mootor, kuid 125h/j- ga 5500rp/m ja 217n/m 4000rp/m. GT mootor pidi olema
sama mis oli eelmise põvkonna GT-l aga 170h/j 6250rp/m ja 275 n/m 4250rp/m juures(andmed sarnanevad
Jaapani siseturul olevate mootoritega).
Kahjuks, sammuti, kui Probe pidi olema Mustangi neljas põlvkond, uus Cougar nägi ilma sellena, mis pidi
olema Probe kolmas põlvkond. 1998. aastal esitles Ford uut Probet, mis oli tegelikult uuendatud Mercury
Cougar 1999. aastast.
---------------------------------------------------------------------
Materjal on võetud: http://www.paneuro.ru/main/oth/auto/ford/12.html
Ja minu oma algatusel tõlgitud. Loodan, et sisu on arusaadav.